Kaasõppija õpimapi retsensioon

Infotehnoloogia koolis viimane postitus õpimappi on tagasiside kaasõppijale. Retsenseerisin Siiri Mugra arengumappi, mis on leitav siit: https://sites.google.com/view/mugras/home

• Kujundus  9p /9st

Siiri arengumapp on ülesehitatud süsteemselt. Teemad ja postitused on lihtsalt leitavad. Teemade eristamiseks on kasutatud kõiki antud keskkonna võimalusi - nimetada lehekülgi jmt.  Kujundus, värvikombinatsioonid, kirjastiil jms on lugejasõbralik. Valgel taustal, suured ja loetavad kirjad ning mõõdukalt kujundatud stiilidega teevad lugemise vaheldusrikkaks aga samas ei tõmba sisult tähelepanu ära.

• Vormistus 7p /9st

Tekstid on keeleliselt ja treminoloogiliselt korrektsed. Pilte väga palju postitustele lisatud pole. Mõnele üksikule postitusele vaid. Kahjuks ei leidnud viiteid piltide päritolule. Postitustes on üks video, mida tegime tunnitööna. Video oli meeleolukas ja andis hästi edasi valitud teemat. 

• Sisu  6p/9st

Retsensiooni kirjutamise hetkel on Siiri mapis olemas kõik tööd peale kaasõppija õpimapi retsensiooni, mille esitamise tähtajani on veel aega (minu mapis seda ka ju pole veel). Ma ei leidnud vistutatud videot, mis iseloomustaks õppija mõtteid ja tundeid kursuse algusest. Samas vistutada mapi omanik oskab, sest õppevideo oli kenasti olemas. Postitustest jäi mul lugemata Notebook ´i ja virtuaalreaalsuse omad, sest minu arvuti miskipärast sealseid linke ei avanud. 

Teemadest on antud üldine ülevaade. osade teemade juures on ära märgitud, mida selle teema käsitlemisel õpiti ning on reflekteeritud õppimist. 

Meile etteantud hindamismaatriksi järgi kogus vaadeldud õpimapp 22 punkti 27 punktist. Õpimapi suur pluss oli see, et kõik on lihtsalt leitav, kujundus toetab lugemist ning keelekasutus on konkreetne, arusaadav ja loogiline. 

Foto: Õpimapi retsenseerimise protsess

Kokkuvõte kursusest infotehnoloogia koolis

Märkamatult on läbi saanud esimene sessioon arvutiõpetaja lisaerialal ning aeg teha kokkuvõte infotehnoloogia koolis kursusest. 

Kursus ärgitas mind mõtlema ühe või teise tehnoloogilise vahendi kasutamise kohta koolis. Suurema osa kursuse käigus tutvustatud vahenditega olen ühel või teisel moel kokku puutunud. Paljusid asju olen oma töös ise kasutanud näiteks õppevideo tegemist. Samuti kasutan küllaltki sageli VOSK põhimõtteid ning m-õppe võimalusi. mingil aja perioodil olen ka liitreaalsust proovinud. Liitreaalsuse kasutamine oleks päris huvitav. Esialgu jääb selle kasutamine tehniliste vidinate puuduse taha, sest meie koolis pole kuigi palju tahvelarvuteid, mida kasutada ja need on üldiselt suhteliselt üle borneeritud. 

Päris uued asjad, mida ma reaalselt kasutanud polnud oli H5P keskkond ning klikkerid. Klikkeritest olen varem lugenud ning kasutanud õppetöös selle veebipõhiseid versioone. Neid veebivariante võiks rohkem kasutada, seadmed ise on üsna kulukad ning piiratud ressursside tingimuses pole see kulutus kuigi mõtekas.  H5P keskkonnas esitluse koostamine võttis nii kaua aega. Seejärel jooksis see süsteem kokku ning selle abil tehtud tund tuli korstnasse kirjutada. Esialgu ei näe ma põhjust seda uuesti proovida. 

Nutitahvliprogramm Octopus

See oli juba päris ammu kui tegin esimesi samme nutitahvli kasutamisel. Programmi nime ei mäeletanud aga see oli lihtne, loogiline ja andis mitmeid eeliseid lihtsalt esitlustarkvara rakendamisel. Sellesse sai lisada interaktiivseid komponente sh ülesandeid, mida õpilased hea meelega tahvlil lahendasid. Valmistada ette ülesannete ja jooniste põhju, mida tunnis edasi joonistada jmt. Siis tuli tore uudis, et on aeg vahepeal hinge tõmmata koolitööst ning pühenduda perelisale. 

Tagasi koolis oli kõik-kõik uus. Uued õpilased, uued ained, uued kollegid, uus klassiruum ja uus arvuti. Ei jälgegi nutitahvlist ja nutitahvli programmist. Tunde ettevalmistades vaatasin vaid kurbusega vanu materjale, mida ma ei saanud kasutada ja isegi mitte avada, et vaadata sealseid ideid. See kogemus on mu muutnud nii ettevaatlikuks, et uue nutitahvli saamisel ei jooksnud ma ummisjalu selle võimalusi kasutama. Minu umbusku toetasid ka paar arglikku katsetust, mis lõppesid sellega, et tahvel jooksis kokku ning mingit tööd sellega teha ei saanud :)

Hetkel on mul tahvel, mille juurde kuulub programm Octopus. Antud programmi kasutamine ei tule nii lihtsalt kui eelmise ning päris mitmel korral on programm kinni jooksnud ning koos sellega on kinni jooksnud ka minu huvi seda kasutada. Lisasin postituse lõppu ka  ekraanipildid minu Octopuse programmi katsetustest. 

Liitreaalsus

Postituse sissejuhtaseks väike ülevaade, mis on liitreaalsus. Liitreaalsus inglis keeles Augmented Reality (AR) või Mixed Reality (MR). Liitreaalsus tähendab olukorda, kus tavareaalsus on segatud -liidetud virtuaalreaalsusega. Kasutades nutiseadmete abi kuvame vaatajale pildi reaalsest keskkonnast kuhu on juurde lisatud mõni digitaalne objekt. Näiteks suunates mõne liitreaalsuse rakenduse abil kaamera öötaevasse näeme öötaevast koos tähtkujudega, kus tähtkujud ilmuvadki ekraanile nende kujuna näiteks veevalaja tähtkujule ilmubki veevalaja kujutis ümber. Leides taevast planeedi kuvatakse ekraanile taevas koos planeedi tegeliku välimusega. Võimalusi liitreaalsuse jaoks on palju. 

Liitreaalsuse eelis tavapärase kujutamisega on see, et saame kujutada asju, mida muidu ei näe, näiteks 3D vaates. Anatoomia õppimisel on päris hea kasutada mõnda liitreaalsuse rakendust, mis kasutab triggerina (trigger on objekt reaalsest elust, mis annab liitreaalsuseprogrammile märku, et nüüd on vaja kuvada digitaalset infot. ) õpiku pilti vm pilti vaadeldavast organist ning kuvab meile tolle organi ruumilisena. Seejuures saavad õpilased seda organit keerata, pöörata. Vaadata eestpoolt, tagantvaates või külje pealt. 

Miks kasutada liitreaalsust mitte virtuaalreaalsust, kus vaataja eemaldatakse täielikult pärismaailmast? Olen täheldanud, et virtuaalreaalsuse seadmete kasutamine paljudele inimestele ei sobi. Need tekitavad pearinglust, peavalu või iiveldust. Samas liitreaalsusega seda probleemi pole nii palju täheldanud, sest digitaalne sisu kuvatakse lisaks tavapärasele maailmale ning see ei mõjuta meie keskkõrva nii palju. 

Lähemalt liit- ja virtuaalreaalsusest saab lugeda Hariduse tehnoloogiakompassist: https://kompass.hitsa.ee/virtuaal-ja-liitreaalsus

Virtuaalreaalsus ja nutistu

Nutistu ehk IoT ehk asjade internett on väga põnev valdkond. Mart Laanemägi Digitargas räägib asjade internetist nii: 

Lihtsalt seletades on asjade internet ehk IoT (The Internet of Things) erinevate seadmete kogum, mis on võrku ühendatud ning mis täidavad seal kindlat ülesannet. Seejuures ei ole vaja otseselt inimese sekkumist, kuna seadmed saavad oma ülesande jaoks olulise info kogumise ja vahetamisega iseseisvalt hakkama. Inimese hooleks jääb vaid kogutud andmete põhjal õigete järelduste tegemine ning seeläbi vastavate otsuste vastuvõtmine. Nii on võimalik olenevalt olukorrast analüüsida protsesside efektiivsust, klientide vajadusi ja palju muud sarnast. https://digitark.ee/mida-asjade-internet-endast-oigupoolest-kujutab/

Kõige olulisem ei ole see, et asi suhtleb internetis ja on iseseisev vaid see,mis andmeid ta kogub ja mida me sellega peale saame hakata. Koolisüsteemis, just klassijuhatajale, on oluline ja abiks kindlasti see kui diabeeti põdeva lapse insuliini pump saadab näiteks hoiatusi vm infot, mis aitab hoida lapse tervist veresuhkurt kontrolli all ning ennetada kokku kukkumisi.

Kuidas õppetöös neid kasutada? Esimese asjana tulevad silme ette mitmesugused energia säästmise, energia tõhususega seotud ülesanded füüsikas, loodusõpetuses. Ilmselt võiks nendega teha ka mingeid ülesandeid, mis on seotud digiturvalisuse teemadega, paroolid jmt.

Nutistust oluliselt köitvam laste jaoks oleks ilmselt virtuaalreaalsuse kasutamine kooli töös. Esialgu tundub, et nende kasutamisega õppetöös on rohkem väljakutseid kui saadavat kasu:

- küllaltki suur on võimalus, et seadmed ei pruugi tööle hakata;

- kõigile õpilastele need ei sobi, tekitavad peavalu, iiveldust jm füüsilisi ebamugavusi;

-Eesti kool sobivat õppevara põhimõtteliselt pole;

-virtuaalreaalsus on nii põnev et võib hõlmata laste kogu tähelepanu ning sisulisele poolele tähelepanu ei jätku; See oleks ilmselt mööduv nähtus kui lapsed harjuvad virtuaalreaalsust kasutama. Esialgu tekitasid tahvelarvutid ja ka tavaline arvutitund lastes nii palju elevust, et õppeefektiivsus oli küsitav. Vastvalt seadmete laiema levikuga koolides ja igapäevaelus, on see nähtus möödunud.  Sisu poolest tundub, et ajalugu ja geograafia oleks esimesed kohad kus virtuaalreaalsust võiks kasutada. Tegelikult oleks huvitav ju ka keeleõppes, kui virtuaalreaalsus viib su päriselt poodi ja sa pead seal päriselt suhtlema. See vist eeldaks lisaks virtuaalreaalsuse prillidele ka miskitsorti kõnerobotit.

Infotehnoloogia koolis - koolikülastused

Koole ja kolleege on alati tore külastada. Koolikülastustel on kaks võimalikku suunda. Sa kas näed midagi, mille poole püüelda või midagi, mille kohta saab öelda äratundmisrõõm. Seekordne koolikülastus Tartus pakkus rohkem ära tundmisrõõmu kui "Vau!" efekti. Teemad ja probleemid, millega Eesti kool rinda pistab on ikkagi samad:

-tehnoloogia vidinaid pole päris piisavalt;

-nende kasutamisel on segavaid faktoreid, mis teevad selle kasutamise piisavalt ebamugavaks. Näiteks trepid, mida mööda mobiilseid seadmeid on keeruline vedada, võrk ei levi kõikjale jmt;

-pole piisavalt teadlikke õpetajaid, kes digitehnoloogiat oma aines kasutaksid ning seetõttu on õpilaste teadmiste tase väga ebaühtlane ning seotud selle juhusega, kes just neid õpilasi õpetama sattub. 

Mulle isiklikult tundub, et õpilaste paremate digiteadmiste ja oskuste seisukohast oleks parim lahendus see, kui koolis poleks õpetajal nii suurt vabadust teha või siis ka  mitte teha. Selles madalamas "digipädevuste basseini" otsas peaksid ikkagi kõik õpetajad regulaarselt  ja sihipäraselt sulistama. See annaks võimaluse pisut vanematele õpilastele õpetada juba järgmisi asju ning informaatika või arvutiõpetuse õpetaja saaks tegeleda õpilastega "digipädevuste basseini" sügavamas osas. Selle soovituse annaks külastatud koolile ja ka paljudele Eesti koolidele sh enda omale. 

Mida võtaks üle enda koolis? See ei ole seotud küll digipädevustega aga mulle meeldisid väga käsitöö klassis nähtud erinevad käsitöö ja meisterdamise projektid, mis olid nii loovad ja loomingulised. Ma võtaks selle osa oma kooli üle. Käsitöö ei pea olema nii klassikaline - kõik koovad ja heegeldavad ühte asja. 

Õppevideo koostamine

Tänases infotehnoloogia tunnis proovisime teha õppevideot. Ülesandeks oli teha video ja seda proovida mobiilis või tahvelarvutis töödelda.  Olen õppevideosid ka varem teinud aga täna sain jälle targemaks ja vilunumaks.

Me kasutasime filmimiseks telefoni ning YouCut rakendust. Tööd alustasime idee valikust. Selle käigus otsustasime ära, mida filmime, kus filmime ja kuidas filmime. Filmimine õnnestus tõrgeteta.

Valminud videoklippe jagasime omavahel GoogleDrive´i keskkonnas. Monteerimine YouCut rakendusega oli lihtne. Rakendus on üles ehitatud loogiliselt. Oleksime soovinud kaadrite sujuvaid üleminekuid, kuid nende lisamise võimalusi antud rakendusest ei leidnud.

Kindlasti proovin seda tundi ka oma õpilastega. Seejuures on oluline neile rõhutada, et:

Eeltöö

Alusta plaanist – mida filmida, kuidas filmida, kus filmida, millises plaanis filmida.

Filmimine 

• Hoia kaamera õiget pidi käes
• Hoia paigal kaamera
• Dialooge filmige alati ühelt poolt
• Liiguta kaamerat aeglaselt
• Vaata, et kõik oleksid kaadris