Virtuaalreaalsus ja nutistu

Nutistu ehk IoT ehk asjade internett on väga põnev valdkond. Mart Laanemägi Digitargas räägib asjade internetist nii: 

Lihtsalt seletades on asjade internet ehk IoT (The Internet of Things) erinevate seadmete kogum, mis on võrku ühendatud ning mis täidavad seal kindlat ülesannet. Seejuures ei ole vaja otseselt inimese sekkumist, kuna seadmed saavad oma ülesande jaoks olulise info kogumise ja vahetamisega iseseisvalt hakkama. Inimese hooleks jääb vaid kogutud andmete põhjal õigete järelduste tegemine ning seeläbi vastavate otsuste vastuvõtmine. Nii on võimalik olenevalt olukorrast analüüsida protsesside efektiivsust, klientide vajadusi ja palju muud sarnast. https://digitark.ee/mida-asjade-internet-endast-oigupoolest-kujutab/

Kõige olulisem ei ole see, et asi suhtleb internetis ja on iseseisev vaid see,mis andmeid ta kogub ja mida me sellega peale saame hakata. Koolisüsteemis, just klassijuhatajale, on oluline ja abiks kindlasti see kui diabeeti põdeva lapse insuliini pump saadab näiteks hoiatusi vm infot, mis aitab hoida lapse tervist veresuhkurt kontrolli all ning ennetada kokku kukkumisi.

Kuidas õppetöös neid kasutada? Esimese asjana tulevad silme ette mitmesugused energia säästmise, energia tõhususega seotud ülesanded füüsikas, loodusõpetuses. Ilmselt võiks nendega teha ka mingeid ülesandeid, mis on seotud digiturvalisuse teemadega, paroolid jmt.

Nutistust oluliselt köitvam laste jaoks oleks ilmselt virtuaalreaalsuse kasutamine kooli töös. Esialgu tundub, et nende kasutamisega õppetöös on rohkem väljakutseid kui saadavat kasu:

- küllaltki suur on võimalus, et seadmed ei pruugi tööle hakata;

- kõigile õpilastele need ei sobi, tekitavad peavalu, iiveldust jm füüsilisi ebamugavusi;

-Eesti kool sobivat õppevara põhimõtteliselt pole;

-virtuaalreaalsus on nii põnev et võib hõlmata laste kogu tähelepanu ning sisulisele poolele tähelepanu ei jätku; See oleks ilmselt mööduv nähtus kui lapsed harjuvad virtuaalreaalsust kasutama. Esialgu tekitasid tahvelarvutid ja ka tavaline arvutitund lastes nii palju elevust, et õppeefektiivsus oli küsitav. Vastvalt seadmete laiema levikuga koolides ja igapäevaelus, on see nähtus möödunud.  Sisu poolest tundub, et ajalugu ja geograafia oleks esimesed kohad kus virtuaalreaalsust võiks kasutada. Tegelikult oleks huvitav ju ka keeleõppes, kui virtuaalreaalsus viib su päriselt poodi ja sa pead seal päriselt suhtlema. See vist eeldaks lisaks virtuaalreaalsuse prillidele ka miskitsorti kõnerobotit.