Koole ja kolleege on alati tore külastada. Koolikülastustel on kaks võimalikku suunda. Sa kas näed midagi, mille poole püüelda või midagi, mille kohta saab öelda äratundmisrõõm. Seekordne koolikülastus Tartus pakkus rohkem ära tundmisrõõmu kui "Vau!" efekti. Teemad ja probleemid, millega Eesti kool rinda pistab on ikkagi samad:
-tehnoloogia vidinaid pole päris piisavalt;
-nende kasutamisel on segavaid faktoreid, mis teevad selle kasutamise piisavalt ebamugavaks. Näiteks trepid, mida mööda mobiilseid seadmeid on keeruline vedada, võrk ei levi kõikjale jmt;
-pole piisavalt teadlikke õpetajaid, kes digitehnoloogiat oma aines kasutaksid ning seetõttu on õpilaste teadmiste tase väga ebaühtlane ning seotud selle juhusega, kes just neid õpilasi õpetama sattub.
Mulle isiklikult tundub, et õpilaste paremate digiteadmiste ja oskuste seisukohast oleks parim lahendus see, kui koolis poleks õpetajal nii suurt vabadust teha või siis ka mitte teha. Selles madalamas "digipädevuste basseini" otsas peaksid ikkagi kõik õpetajad regulaarselt ja sihipäraselt sulistama. See annaks võimaluse pisut vanematele õpilastele õpetada juba järgmisi asju ning informaatika või arvutiõpetuse õpetaja saaks tegeleda õpilastega "digipädevuste basseini" sügavamas osas. Selle soovituse annaks külastatud koolile ja ka paljudele Eesti koolidele sh enda omale.
Mida võtaks üle enda koolis? See ei ole seotud küll digipädevustega aga mulle meeldisid väga käsitöö klassis nähtud erinevad käsitöö ja meisterdamise projektid, mis olid nii loovad ja loomingulised. Ma võtaks selle osa oma kooli üle. Käsitöö ei pea olema nii klassikaline - kõik koovad ja heegeldavad ühte asja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar