Kirjeldan
huvitavamaid arenguid informaatikaõpetuse ajaloos tuginedes intervjuudele Anne
Villemsi ja Mart Laanperega (vaata linke postituse lõpus). Päris huvitav oli meenutada, kuidas arvutiõpetus on muutunud.
- Tehnoloogia on teinud selle ajaga
hoomamatu hüppe. Anne Villems alustas arvutite tundmaõppimist ajal, mil arvuti
võttis enda alla terve võimla. Ilmselt on minu põlvkond üks viimasemaid, kes
selle hüppe suurust suudab ette kujutada. Nii suuri arvuteid olen näinud küll
piltidel aga olen koolis teismelisena moeetendusel laiaäärse kübarana kasutanud kunagisi
arvutikettaid.
- 80.ndatel hakati nõukogude riigis mõtlema,
selle peale, et arvuti peaks jõudma kooli. Esialgu oli koolides ükskuid
arvuteid. Anne Villems õpetas arvutiklassis, mis teenindas tervet Tartut –
gümnaasiumi kümnendaid klasse ja ülikooli tudengeid. Tolle aegset süsteemi iseloomustab tegijate
tohutu entusiasm ja leidlikkus. Tänapäeval on mõeldamatu, et teeme tundi 16
õpilasega ühe arvutiga.
- Mart Laanpere esimesed kokkupuuted jäävad
aega kui ta oli ülikooli esimesel kursusel ca 1982. Esimene arvuti oli ilma klaviatuuri ja kuvarita ja sellega
opereerimine nii keeruline. Programmeerimine
toimus paberi peal. Paber anti
operaatorile ja nädala pärast sai teada, mis välja tuli. Tänapäeval on arvutitd
läinud väga väikseks ja lihtsaks ning lapsed saavad need enda kätte sageli kohe
siis kui käed haarata jaksavad ja kael pead kannab.
- Alguses oli arvutiõpetuse sisuks
programmeerimine ja arvutimängude tegemine. Hiljem informaatika tundides õpetas
Mart ikkagi operatsioonisüsteemidega toimetulekut ja kasutajateliidest ja edasi
e-kirjade kirjutamist. Programmeerimine taandus arvutiklubi osalejate
pärusmaaks. See on huvitav areng, sest hetkel oleme jõudnud aega, kus tehakse
pingutusi, et programeerimist viia rohkem massidesse. Paljudes koolides on
programmeerimine ja robootika osa õppekavadest.
Minu kogemused
informaatikajaloo kulgemisest:
Mina
olin seitsmendas või kaheksandas klassis, kui meie kooli jõudsid esimesed kolm
Juku arvutit. Selle käima saamiseks tuli ära õppida rida käsklusi ja kui õnne
oli siis süsteem käivitus ning sai mängima hakata. Mängisime Pac-Man ´i mängu.
Esimese
päris oma arvuti sain ülikooli esimesel kursusel. Üsna samal ajal sai ka leping
sõlmitud internetikasutamiseks. Tollel ajal oli sissehelistamisteenusega internet,
see tähendas, et internetti minekuks võtsin alati kaasa päevalehe, et ooteaeg
ei oleks igav. Internetti minek ja lehekülgede alla ja üleslaadimine võtsid
kaua aega.
Minu
jaoks on tagantjärgi huvitav meenutada aega kui esimene õpihaldussüteem e-kool
Eesti kooli jõudis. Olin siis esimest aastat koolis ja kuna entusiasmi oli ja
arvutit ei kartnud sai minust kooli e-kooli administrator. Inimene, kes pidi
haldama (sisestama algandmeid – õppeained, õpetajad, õpilased) ja õpetajaid
koolitama ja toetama. Sellest ajast on meeles kogemus, et arvutikasutamist ei
saa seostada vanusega. Kõige eeskujulikum arvutikasutaja oli tolles koolis
kooli kõige vanem õpetaja. Samas temast oluliselt noorem õpetaja ähvardas
arvuti aknast alla visata. Ilmselt pole ta siiani oma veendumusi muutnud, sest
endiselt kasutab ta info edastamiseks paberkandjal sedeleid.
Loomulikult
mäletan ma ka auku rahakotis, mille esimese arvuti soetamine sinna jättis.
Videosid
saab vaadata:
Mart
Laanpere https://www.uttv.ee/naita?id=27443
Anne
Villems https://www.uttv.ee/naita?id=27442
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar