Mõtisklusi klassi haldamisest

Ma ei tea kas ma julgen selle välja öelda aga selles postituses tuleb juttu distsipliini hoidmisest klassiruumis. Keerulise kirjapildiga võõrsõnal võib olla halb maik juures. Kuigi ajas on sõna tähendus muutunud võib see tekitada siiski mõtteid kontrollist, mis saavutatakse distsiplineeritava alla surumisega või karistamisega. Mõistlik oleks vist rääkida klassiruumi juhtimisest ja haldamisest. Kõlab kõrvale paremini. Ükskõik kui halvamaiguline sõna distsipliin ka ei tunduks, siis on see üks oluline osa, et tagada klassiruumis töörahu ning võimalus õppida ja õpetada. 

Kui vaatan tagasi oma karjääri algusaastatele, siis ei saa öelda, et oleksin olnud klassiruumi haldamises osav. Kolistasin läbi kõik võimalikud ämbrid. Küllalt oli tunde, kus õpilased nautisid endale võetud vabadust teha mida nad soovivad. Oma praeguses töös näen, et sarnased väljakutsed ootavad ka tänapäeval alustavat õpetajat olgu ta tööl koolis või huvihariduses. Uuringute kohaselt on probleemid klassi haldamisega üks enamlevinud raskusi alustaval õpetajal. TALIS 2018 hinnangul tunnevad ennast klassi haldamise suhtes hästi või väga hästi vähem kui pooled uuringus osalenud õpetajatest. (Microsoft Word - TALIS1_kujundatud.docx (hm.ee) lk 77)

Klassiruumi juhtimine kompleksne teema, mida on keeruline käsitleda lahus ülejäänud õppimise ja õpetamisega seotud teemast. Alustame sellest, et alati on kergem probleeme ennetada kui tegeleda sobimatule käitumisele reageerimisega ning tagajärgedega. 

Ennetamine algab korralikust tunni ettevalmistusest:

- kas tunnis kasutatud materjal oli õppijatele jõukohane? 

- kas tegevuste valik arvestas õppijate arenguga? (tegevuste pikkus, raskus jmt)

- kuidas suudame saavutada tähelepanu?

- kuidas loome võimalusi luua õppija jaoks tähenduslikke seoseid varasemate teadmistega?

- kas tegevuste vahetused on sujuvad, arusaadavad lastele?

- kas tund oli piisavalt mitmekesine aga mitte liigselt hoogne?

Sama tähtis distsipliini tagamisel on õpetaja eeskuju. Õpetaja on alati eeskujuks oma käitumise ja suhtumisega. 

Oluline on tunda suhtlemispsühholoogia aluseid ning neid ka oma töös rakendada. Probleemide lahendamisel keskendume probleemile ning lahendusele mitte laste materdamisele, alandamisele ning koha kätte näitamisele. Kahjuks kohtab tänapäeval veel küllalt sageli õpetajaid, kes usuvad, et lapsi alandades neid piinlikku olukorda pannes suuname neid pingutama ja õppima. Taoline valik tekitab vaid hirmu ja trotsi ning viib kaugemale eesmärkidest. 

Iga halvasti käituva lapse taga on probleem, mis suunab lapse valikuid. Üsna sageli võib olla sobimatu käitumise põhjuseks ümbritsevate täiskasvanute eeskuju või lihtsate oskuste puudumine, mis omakorda taandub täiskasvanute tegemata tööle. Õpetaja roll on leida käitumise põhjus. 

Kuidas ennast klassiruumis kehtestada, et õpilased kuulaksid ning klassis valitseks koostöine õhkkond? Enesekehtestamine algab õpetaja suhtumisest õppijatest. Õppijatesse tuleb suhtuda austusega mitte üleolekuga või hirmuga. Enesekehtestamise üks osa on selgete ootuste sõnastamine. Klassikaline soovitus on alustada õppeaastat n ö distsipliiniplaani koostamisest. 

Distsipliiniplaan:

- reeglid, mida järgida

- positiivne tunnustus

- tagajärjed 

Positiivne tunnustus ja tagajärjed on välised motivaatorid, mis aitavad suunata õppija käitumist. Enesemääratlusteooria (Motivatsiooniga seotud teooriad – edujategu5 (ut.ee)) kohaselt on õppijad edukamad kui neid kannustab tegutsema sisemine motivatsioon. Sisemise motivatsiooni aitame suurendada kui soodustame õppija psühholoogiliste baasvajaduste rahuldamist. Nendeks on:

- autonoomia vajadus - tunne, et ülesande täitmine on õppija valik. Sellepärast soovitatakse distsipliiniplaani reeglid välja töötada õppijatega koos. Selliseid enda loodud reegleid on alati lihtsam järgida kui õpetaja pealesunnitud reegleid.

- kompetentsuse vajadus - tunne, et saan hakkama, et ülesanne on jõukohane. Selle reegli täitmiseks on oluline järgida, et reeglid arvestaksid laste vanust ja võimekust neid järgida. Reegel peab olema sõnastatud lihtsalt ja arusaadavalt.

- seotuse tunne ehk kokkukuuluvus tunne klassi ja õpetajatega. Ühine reeglite kehtestamine, kõigi arvamuste ära kuulamine toetab kuuluvustunde tekkimist.

Näitlejameisterlikkus

Näitlejameisterlikkus - kehakeele, hääle, rääkimisetempo jmt elementide kasutamine tähelepanu haaramisel ja hoidmisel on teema millest tudengitele kuigi palju ei räägita. Olin ise juba päris mitu aastat olnud õpetaja kui sattusin koolitusele, kus tutvustati esinejameisterlikkuse kasutamist klassi juhtimisel. Kuigi ma selleks ajaks olin omandanud klassi haldamise nõksud ning muret, et klassi tegevusi juhivad pigem õpilased enam ei olnud, siis julgen väita, et too koolitus on olnud läbi aegade üks parimaid, kus ma õpetajana olen osalenud. Praegune postitus on veninud juba pikaks, seega hetkel ei hakka lahti harutama, mida kõike hea esinemisoskus õpetajale anda võib. soovitan vaid kõigile alustavatele õpetajatele arendada endas näitlejameisterlikkust või osaleda avaliku esinemise treeningutel. 

Mõtteid aitasid vormida:

Motivatsiooniga seotud teooriad. Motivatsiooniga seotud teooriad – edujategu5 (ut.ee)

Hunt, I "Algajate õpetajate arusaam distsipliinist ja distsipliiniprobleemidest õppeprotsessis" bakalaureusetöö, 2021 content (ut.ee)

Õpetajad ja koolijuhid elukestvate õppijatena. OECD Rahvusvahelise õpetamise ja õppimise uuringuTALIS 2018 tulemused 1.osa Microsoft Word - TALIS1_kujundatud.docx (hm.ee)

ÕTH - kas logopeediline keeleharjutus?

ÕTH ei ole logopeediline keeleharjutus vaid lühend, mis tähistab õppimist toetavat hindamist. Mis siis ikkagi on õppimist toetav/kujundav hindamine?  Koondan siia mõtteid hindamisest, mida käsitletakse  Tartu Ülikooli uuringu aruandes: "Eesti üldhariduskoolides kasutatavad hindamissüsteemid." https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/hindamine_lopparuanne_15.okt_loplik.pdf 

 Ehkki kujundav hindamine on osa mitmete riikide hariduspoliitikast ja sätestatud hariduse alusdokumentides, siis koolides see erinevatel põhjustel alati ei rakendu (Looney 2011). Põhjuseks võib olla see, et ÕTH on keeruline ja süsteemne fenomen ning see ei hakka tööle ega anna kõigi õppijate õppimist ja arengut toetavat tulemust, kui seda määratletakse kitsalt, vaid ühe elemendina ning proovitakse lisada olemas olevasse, traditsioonilisse koolisüsteemi. Erinevate riikide autorid (Popham 2009, Toomela 2011) on ühe rakendumist takistava tegurina välja toonud õpetajate ebapiisavad teemakohased teadmised, nn hindamisalase kirjaoskuse ebapiisava taseme.

Millistest elementidest ÕTH, siis koosneb?

Õppimist toetavas hindamises on neli põhielementi: 

1) õppija(te) hetketaseme määratlemine, eesmärgistamine; 

2) õppeprotsessi jälgimine, edasimineku kaardistamine; 

3) tagasisidestamine; 

4) õppija(te) kaasamine hindamisprotsessi.

ÕTH eesmärgiks on toetada kõiki õppeprotsessi osapooli, andes nii õpetajatele kui õppijatele tagasisidet ning lisaks sellele juhendades õppijaid, et parandada ja kiirendada nende õppimisprotsessi (Black & Wiliam 2009, Clark 2012, Nicol & Macfarlane-Dick 2006) ning toetada nende eneseregulatsiooni oskuste, sh enesehindamise oskuse arengut (Brookhart, Moss, Long 2008, Heritage 2007)

ÕTHd võib määratleda õppeprotsessi kestel toimuva hindamisena (ja eristada seda nii kokkuvõtvast hindamisest), ent oluline on meeles pidada, et mitte igasugune protsessihindamine pole ÕTH. 

Juba Ramaprasad (1983) tõi ÕTH põhiküsimustena välja õppija hetketaseme määratlemise, selle võrdlemise seatud õpieesmärkidega ning selle kavandamine, kuidas jõuda hetkeseisust eesmärgiks seatud olukorda (kuidas ületada lõhet hetkeolukorra ja eesmärgi vahel), st ta väärtustassüsteemset, väljunditega seotud lähenemist tervikuna. Ükski kolmest komponendist eraldi (nt taseme määratlemine ilma seda eesmärkide või tegevusplaaniga seostamata) ei ole veel ÕTH.

Hetketaseme määratlemine on oluline just õppeprotsessi edasiseks kavandamiseks ja vajadusel mõlema osapoole (nii õpetaja kui õppija) tegevuse kohandamiseks või muutmiseks, et tagada tõhusam ja tulemuslikum õpe. Kui hindamisel saadakse infot, et mõnes valdkonnas edasiminekut ei toimu, siis ÕTHks muudab sellselle info see, kui pärast saadud infot otsustatakse õppeprotsessis midagi ette võtta (Black ja Wiliam 2009).

Protsessi kestel hinnete panemine ja nendes koondhinde arvutamine ei ole ÕTH ning pidev tunnikontrollide tegemine on seda vaid juhul, kui õppijad ise kaardistavad oma teadmiste ja oskuste arengut ning teevad sellest lähtudes muudatusi oma õppimises. Juhul kui tunnikontrollid on õpetaja tööriist, et klassi pidevalt töös hoida ning tulemused lähevad arvesse kokkuvõtva hinde arvestamisel, siis ongi tegemist kokkuvõtva hindamisega, lihtsalt võetakse kokku lühikese õppeperioodi (tunni või paari jooksul) õpitu.

Kujundav hindamine? Oi, ei, kes neid kommentaare kirjutada jõuab? Ohkab nii mõnigi Eesti õpetaja.

Väga levinud on samastada kujundavat hindamist sõnalise kirjeldava tagasisidega, mis on siiski ainult üks osa kujundavast hindamisest ning nagu teooria-osas välja toodud, pole mitte igasugune kirjeldav tagasiside automaatselt õppimist toetav. 

ÕTH pole see, kui hindeid kommenteeritakse. Juba Butleri (1988) uuring näitas, et kui hindele lisandub ka kommentaar, siis vaatab õppija eelkõige hinnet. Ka hilisemad autorid (nt Dlaska & Krekeler 2017) on välja toonud, et numbrilisel hindamisel on õõnestav mõju sõnalisele hinnangule/tagasisidele ja seetõttu raiskavad õpetajad õpilaste kirjalikke töid kommenteerides aega juhul, kui hindamisel kasutatakse samaaegselt sõnalist tagasisidet ning numbrilisi hindeid.

Shute (2008) ning Hattie ja Timperley (2007) metanalüüside tulemused kinnitavad varasemaid uuringuid – tagasisidel on õpitulemustele tõesti oluline positiivne mõju, kuid vaid juhul, kui see tagasiside vastab teatud tingimustele: see on õigeaegne, optimaalne ja mõistetav (mitte liiga inforikas, kuid ka mitte lihtsustatud); on suunatud strateegiatele, kuidas sooritust/tööd paremaks muuta või õppeprotsessi ennast tõhusamaks muuta, mitte õppija isiksusele või püsiomadustele; on parajat väljakutset pakkuv (ei ütle kõike ette nii, et õppija ei peagi kaasa mõtlema, kuid pole ka nii keerukas, et õppija ei saa sellest abi); on hästi ajastatud (aga ajastus sõltub omakorda õppeülesande olemusest) jne.

Hea tagasiside osaks on aga ka „edasiside“ ehk soovitus, mida ja kuidas teha järgmiseks, et tööd või sooritust veel paremaks muuta. Sedalaadi soovitused on igale õppijale erinevad, neid ei saa pankadesse koondada. Seetõttu leidub koole, mis on otsustanud lausepanku mitte kasutada, kuna nende arvates peaks sõnaline tagasiside olema võimalikult personaalne. 

Kirjeldav tagasiside, nagu nimigi ütleb, peaks keskenduma soorituse kirjeldamisele lähtuvalt taotletavatest õpitulemustest ning vältima (nii palju, kui võimalik) hinnangu andmist.

Kirjeldava tagasisidega pole tegemist ka juhul, kui õpetaja kiidab ja tunnustab last. Sedasorti tagasisidega tasub olla ettevaatlik – tunnustada võib lapse pingutust, originaalset lahenduskäiku jms, kuid tagasiside stiilis “väga tubli” ja “kiidan!” võib soodustada ka jäävususkumust ning selle kaudu mitte kõige tõhusamate õpistrateegiate kasutamist. Ka emotsionaalsete „jutukeste“ kirjutamine ei ole kirjeldav tagasiside. Õpetaja võib tagasisides lisaks õpilase tulemustele kirjeldada ka oma emotsioone: “tunnen rõõmu, et . . . “, “olen Su üle uhke, kuidas Sa. . . “. Sageli on selline lähenemine õigustatud ja aitab luua õppimist toetavat suhet ja turvalist seotust, ent ka sellisele kirjeldusele peaks lisanduma ka konkreetse õpitulemuse/ arengu kirjeldus

Lapsevanemate jaoks on sõnalise kirjeldava hindamise puhul kõige raskem liiga pikk ja kohati keeruliselt kirja pandud tekst, mille puhul ei teata täpselt, kas kõike, mida õpetaja öelda püüdis, mõisteti ja teadvustati.

Numbrilise hindamise nõrkusena nähakse kiiret võimalust lastel end teiste õppijatega võrrelda. Teistega võrdlemine võib tekitada stressi, sest numbris ei kajastu õppija pingutus. 

Sõnalise kirjeldava hindamise puhul ei meeldi õpilastele see, et kui läheb halvasti (ka nt lihtsalt tunnis), siis märgib õpetaja selle kohe üles (nt e-kooli või stuudiumi) ja lapsevanematel on seejärel ka sellest ülevaade. Mõnele lapsele ei meeldi tunnistuse lõpus olev tekst „harjuta veel“ või kui õpetaja räägib, mis on valesti, sest seostab seda tähelepanekuga, et midagi on halvasti ja see tekitab paha tunde (sarnaselt madalale numbrile). Nii nagu lapsevanemad, tõid ka õpilased välja, et liiga pikk kirjalik sõnaline tagasiside neile ei meeldi. Seda lugeda on aeganõudev ja vahel on sellest raske aru saada

Suur ebakõla on selle vahel, millise energia ja tööaja kulutavad õpetajad hinnangute koostamisele ja kui vähe loevad seda tegelikult lapsevanemad.

Sageli on probleem ka selles, et tekstis kasutatakse sõnu ja termineid, mis ei ole mõnedele lapsevanematele tuttavad ning mille tähendusest nad aru ei saa. Enamik lapsevanemaid ei ole kursis riikliku õppekavaga ega tea näiteks, mis on üldpädevused. Siin lasub vastutus ka õpetajal, kelle ülesandeks on tagasiside võimalikult arusaadavalt ja lihtsalt kirja panna. Samas on mõned koolid täheldanud, et need lapsevanemad, kes on väga huvitatud oma lapse toetamisest, on suutnud sõnalises tagasisides kasutatavad mõisted omale selgeks teha ning leiavad sellest rohkem abi kui numbrilisest hindest. Vastanute arvates täidab sõnaline tagasiside oma eesmärki siis, kui lapsevanemal on aega ja tahtmist sellesse süveneda ning sellest aru saada.

Enim mainimist leidnud probleem seoses üleminekuga sõnalisele hindamisele oli sellega kaasnev suurem ajakulu, kuna sõnalise tagasiside kirjutamine võtab õpetajatelt oluliselt rohkem aega. Ajakulu on eriti suur probleem suurtes koolides, kus on ühes klassis palju õpilasi ja ühel õpetajal mitu klassi, samas kui väikeste klassidega koolides on olukord õpetajate jaoks mõnevõrra kergem. Sõnalise hindamisega kaasnev suur ajakulu võib kergelt viia selleni, et tagasisidet antakse formaalselt ja see ei täida eesmärki.

Õpetajate sõnul näitab praktiline koolielu, et õpilastel, kes tulevad numbrilist hindesüsteemi kasutavast koolist üle ÕTH kooli, võtab kohanemine aega pool aastat kuni aasta. Kohanemisperioodil võib õpilastel esineda motivatsiooni langust – kui hinnet ei panda, miks ma siis õpin. 

Koolide vastustest selgub, et uue hindamissüsteemi väljakujunemise eelduseks on õpetajate omavaheline koostöö. Üksteiselt õppimiseks, parima praktika jagamiseks, hindamispõhimõtete ühtlustamiseks ja omavahelise koostöö koordineerimiseks on loodud professionaalseid õpiringe. Need võivad koosneda sama aine õpetajatest, sama klassi õpetajatest või paralleelklasside õpetajatest; on ka koole, kus õpiringidesse on kaasatud võimalikult erinevate ainete õpetajaid. Eesmärgiks on alati see, et õpetajad töötavad üheskoos välja ja lepivad kokku täpsed hindamiskriteeriumid, kusjuures oluline on võimaldada õpetajatele omavahelisteks kohtumisteks õppetööst vaba aeg, näiteks tund või kaks kindlal kellaajal kord nädalas. Tihedam koostöö õpetajate vahel võimaldab ka muutusi pelgavatel õpetajatel „nakatuda“ oma kolleegide eeskujust.

Mitmed koolid on täheldanud, et vähenenud on mõned numbrilise hindamisega kaasnenud negatiivsed nähtused koolis. Näiteks on sõnaline tagasisidestamisega kadunud õpilaste mure ja stress halva hinde saamise ees ning omavaheline sildistamine „kahelisteks“ ja „viielisteks“. Sõnalise hindamise puhul on õpilastel vähem hirmu eksida ning õhkkond klassiruumis on muutunud õpilaste jaoks pingevabamaks ja rahulikumaks. Samuti on üleminekuga sõnalisele hindamisele vähenenud klassisisene võrdlemine, mis samuti süvendab omavahelist sildistamist. Sõnalise kirjeldava ja õppimist toetava tagasiside korrektne rakendamine soodustab õpilaste omavahelise võrdlemise asemel õpilase arengu võrdlemist tema enda varasemate tulemustega. Kolmanda nähtusena on vähenenud hinnangute vaidlustamine nii õpilaste kui ka lapsevanemate poolt. 

Numbrilise hindamise puhul on õpilaste motivatsiooniallikaks väline preemia või karistus ehk hinne ning kui töö eest hinnet ei panda, siis õpilased sageli ei pinguta. Õpetajad märkasid, et sõnalise tagasiside kasutamisel motiveerib õpilast pigem sisemine teadmis- ja saavutushimu ehk sel puhul õpitakse rohkem õppimise enda pärast. Enam ei küsita, „kas ma selle töö eest ka hinde saan?“, vaid tehakse tööd sellepärast, et saada teadmisi ja omandada uut. 

Kõigile kellel huvi soovitan antud artiklit ise lugeda. Lugesin seda juba mõnda aega tagasi, kuid postitus jäi ootele nagu paljud teised mustandi kaustas olevad kirjutised. Lugesin täna uuesti ning iga rida sobis minu arusaamistega kokku. Usun, et hinneteta kool on võimalik, kuid eeldab õpetajalt ÕTH - teooriate tundmist, et ei aetaks segamini ÕTH-d sõnalise kirjaldava hindamisega. Kui oleks võimalus siis mina prooviksin küll kooli, kus numbrilist hindamist pole. 

Artikli leiab allolevalt lingilt: 

Eesti üldhariduskoolides kasutatavad hindamissüsteemid. Tartu Ülikooli uuringu aruanne 2108

https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/hindamine_lopparuanne_15.okt_loplik.pdf 

 

Lühike pilguheit geograafia töövahenditesse.

Selles postituses tutvustan kolme töövahendit, mis on kasutatavad kliima teema juures. Lisan ka ühe võimaliku ülesande idee. 

• Kliimadiagrammid

7.-8.klassi geograafias on vaja kasutada kliimadiagramme. Leidsin interaktiivse kaardi koos maailma eripiirkondade kliimadiagrammidega. Kasutaksin seda kliima võrdlemise ülesannetes. Samas saab ka lihtsalt kliimadiagrammilt andmete lugemise harjutusi teha. 

http://www.geoknow.net/pages/climategraphs.html

• Kliimamuutused

Põhjaliku ülevaate kliimamuutustest saab leheküljelt: http://www.kliimamuutused.ee/

Seda lehekülge soovitaksin kasutada alates 8. -9. klassis. Olen seda ise kasutanud arutluse kirjutamisel 9.klassi geograafias. Eeltööna tuli leida antud lehelt infot kliimamuutuste kohta ning selle abil koostada mõistekaart (Foto 1.). Seejärel kirjutada arutlus. Töö hindamisel kasutan hindamismudelit (Foto 2.). Hindamismudelit kasutan ühtlasi ka tööjuhendina. Lisaks võib vaadata erinevaid eestikeelseid videosid samal teemal siit.  

Foto 1. Arutlluse eeltööks tehtava mõistekaardi põhi.

Foto 2. Kliimamuutuste arutluse hindamismudel. 

Rohkem erinevate õppetarkvarade ja keskkondade kohta infot on koondatud tabelisse. 

Spioonid õpetajatetoas!

Mida vähem tead, seda lihtsam on elu. Mida sügavamale kaevun infoturbe teemadesse, seda enam selles veendun. Samas liiga vähe teades oled lihtsalt rünnatav ja mugav ohver, näiteks välja pressijatele või muud moodi kelmidele aga ka Ameerika valitsusele. Viimane on teatavasti süüdi kõikides meie hädades, kasvõi selles, et varjab meie eest Maa lapikut kuju 😀. 

Nüüd teema juurde - spioonid õpetajatetoas, ristinimedega TASKalfa 3500i KX MV ja TASKalfa 305ci KX. 

Ligikaudu kümmekond aastat on juba nii, et paljud värvilaserprinteritd on võimelised sinu järel luurama. Võimalik, et igakord kui sa midagi prindid, lisab sinu printer prinditavatele dokumentidele salakoodi, mille järgi on hiljem võimalik kindlaks teha, millisest printerist materjal on prinditud.  

Ei see pole fiktsioon või stseen ulmefilmist vaid tegelik elu. Jah, võibolla su printer luurab sinu järele.

USA valitsuse algatusel (algatuse on heaks kiitjate sees on arvatavasti ka teisi riike) on värviprintereid arendatud nii, et nad lisaksid igale prinditavale dokumendile tavatingimustes nähtamatu kollastest täppidest koodi, mille abil saab vajadusel hiljem kindlaks teha, kust printerist on paber prinditud. 

Algselt oli idee jälitada ja tõkestada ja avastada mitmesuguseid võltsijaid näiteks valeraha tegijaid. Kuid hilisem praktika näitab, et see tehnoloogia on soovi korral, ka hea tööriist sõnavabaduse piiramiseks. 

Foto 1. HP LaserJet pritnteri prinditud kollased täpid, mis sinises valguses nähtavale ilmuvad. Florian Hense (https://www.bbc.com/future/article/20170607-why-printers-add-secret-tracking-dots)


Kuna ma ei plaani teha meie printeritega ei valeraha ega trükkida Ameerika valitsuse vastaseid lendlehti, siis ma tõesti ei tea, kas ka meie õpetajatetoa printerid meie järel spioneerivad. Aga soovijatel on võimalik otsida lisalugemist ja see soovi korral selgeks teha. 

Lisalugemine:
https://www.bbc.com/future/article/20170607-why-printers-add-secret-tracking-dots
https://www.eff.org/deeplinks/2017/06/printer-tracking-dots-back-news

Informaatikatund ilma arvutita - pikslikunst

Elus tuleb ikka ette olukordi, kus justkui peaks lastega arvutis midagi tegema aga ei taha või ei saa arvutit kasutada. Selle postituses tutvustan tundi, mille jaoks on vaja ruudulist paberit ja värvilisi pliiatseid või viltpliiatseid. Pikslikunsti tund on just väga sobiv vahepala. Siin juures tänu Kajale, kes mulle seda teemat esmalt tuvustas.

Mis on pikslikunst (pixel art)? Piksel on pisike nö värvipunkt, väikseim osake digikunstis, mille abil kujutist kuvatakse. Pikslikunsti töödele on üldjuhul iseloomulik pisut "ruuduline" olek. 

Joonis 1. Ükssarvik pikslikunstist. (https://images.app.goo.gl/dytyxAagPdXYXcrR9)

Joonis 2. Vähem "ruuduline" näide PixelArt tehnikas pildist. (https://www.reddit.com/r/PixelArt/comments/9rlf6g/oc_field_during_sunset_64_colors/?utm_source=share&utm_medium=web2x)

Mis seos on pikslikunstil arvutiõpetusega? Väga paljugi. Pikslikunsti tund on heaks sissejuhatuseks programmeerimiseõpetusse, kui on vaja tutvustada lastele, mis on algoritm. tunniks on vaja valida välja pilt, mida lapsed hakkavad joonistama ning printida neile välja juhend, mis värvi ja mis järjekorras tuleb paberil ruute ehk nn "piksleid" värvima hakata. Kolmandal pildil on näidis juhendist koos valminud tööga. Juhendeid leiad näiteks siit: ciaomaestra kodulehelt.

Joonis 3. Pikslikunstitund - juhend värvimiseks ja valminud pilt. Joonistajaks neljanda klassi õpilane.

Loomulikult võib antud tundi viia läbi ka arvutis ja joonistada pilte mõne rakenduse abil. Sel juhul jääb ära küll mõiste algoritm selgitus. Sel juhul oleks digipädevusteks, mida arendada hoopis tööde alla laadimine, mõiste piksel, tööde salvestamine jmt. Selle postituse jaoks proovisin pixilart.com lehekülge. Keskkond oli küllaltki lihtne ja mis peamine ei nõudnud konto olemasolu ega registreerimist. Põhikooli I ja II astme õpilastega töötades on see oluline argument. Töö sai kenasti alla laadida. 

Joonis 4. Minu esimene pikslikunsti töö. 

Joonis 5. Pixilart.com keskkonna töölaua vaade. (https://www.pixilart.com/draw?ref=home-page)

Krüpteerimine

Käesolev postitus sisaldab mõtisklusi, tähelepanekuid ja fakte, mis tekkisid Kristjan Kripsi infoturbe loengus ning lugedes infoturbe õppeaine materjale. 
Infoturbe peamine ülesanne on tagada informatsiooni turvalisus. Infoturbe protseduuride kavandamisel peab lähtuma kolmest aspektist, mis on lühidalt kokkuvõetav tähekombinatsiooniga CIA - konfidentsiaalsus (Confidentiality), terviklikus (Integrity), käideldavus (Availability ). Mida rohkem soovitakse turvataset tõsta, seda ebamugavamaks elu muutub. Seda raskemaks muutub andmete kättesaadavus ja käideldavus. Paranoiliste inimeste elu on päris keeruline. Seda loengut kuulates oli mul hea meel, et olen õpetaja ning mul pole suurt andmeid, mida kaitsta. Vaevalt, et õpilased viitsiksid väga palju vaeva näha, et saada kätte minu kontrolltööd.

Millisel tasemel ja kuidas andmeid kaitsta sõltub sellest, mis andmeid ja kelle eest me kaitseme. Kas meil on vaja turvata oma ärisaladust või on vastaseks mõni teine riik ning mängus on riigid ja nende autonoomia.  Mida kõrgemal tasemel turvamisega tegemist on seda "imelikumad" peavad sellega tegelevad inimesed olema, nad peavad olema suutelised mõtlema eriti kastist välja, uskuma, et miski pole võimatu. Näiteks kuulata pealt sinu telefonikõnet klaaspilvelõhkujas kasutades lasermikrofoni. 

Sellega saab "kuulata" pealt näiteks klaas pilvelõhkujas inimest kes räägib akna lähedal. Lasermikrofon "loeb" klaasi peegeldusest hääle võnked. 

Tänapäeval, kus suurem osa seadmeid on ühendatud ühel või teisel moel internetti peab teadma, et täielikku andmete kaitset seadmes, mis on ühendatud internetti pole olemas. Täieliku kaitse saab tagada arvutis, mis on füüsiliselt eraldatud igasugustest võrkudest. Näiteks nii on Eesti e-häälte lugemise peaserver täiesti eraldiseisev seade, millele ligipääs on rangelt reguleeritud. Rangelt on reguleeritud ka seadmesse andmete viimine ning seadmest andmete kätte saamine. Hääletamise tulemused viiakse sinna krüpteeritult füüsiliste andme kandjatega. Siit jõuamegi selleni, mis oli meie esimese loengu üks teema - andmete krüpteerimine.

Krüpteerimine on levinuim andmete kaitsmise süsteem. See tähendab, et andmed muudetakse nii, et need on loetavad vaid inimesele, kel on selleks sobiv võti. Krüpteerimine ei tähenda arvutikaitsmist parooliga. Operatsioonisüsteemi parool kaitseb vaid juurdepääsu kontole. Kuid tõsisel huvilisel on sellele vaatamata võimalik andmed sinu arvutist kätte saada. Näiteks käivitades mälupulgalt arvutis uus operatsioonisüsteem (juhul kui see on arvutiseadetega lubatud). 
Andmete krüpteerimiseks on vaja krüptovõtit, millega saab andmed panna "lukku" ja lahti "lukustada" ning algoritmi, mille abil andmed lukustatakse. Vastavalt kasutatavale turvatasemele võib krüptovõti olla näiteks 128 bitine või 256 bitine (vist võis ka muid varinte olla). 

128bitine turvavõti tähendab 128 nullist ja ühest  koosnevat nö parooli, kusjuures nullid ja ühed on genereeritud juhuslikult.    See tähendab, et meil on 2 astmes 128 erinevat varianti parooliks. 256 bitine turvavõti  - 00110110011100 .. ja nii edasi 256 korda järjest. Seega on võtmeks 2 astmes 256 variant. 
Tundub turvaline? Aga ... turvavõtme meelde jätmine on keeruline, siis sageli krüptovõti krüpteeritakse ja kaitstakse parooliga. See muudab muidugi ära arvamise lihtsamaks, sest ükskõik kui keerulist inimese välja mõeldud parooli, mida arvutikasutaja on ka võimeline meelde jätma, on pahalaste arvutil võimalik ära arvata. 

   Pseudojuhuslikus ja pärisjuhuslikus. Tavaarvutis ei saa genereerida pärisjuhuslikust, sest misiganes juhusliku arvu genereerimine on käsil, siis selleks on loodud ju algoritm ehk mingi reegel, mille algallikas on inimese loodu. Arvutis on võimalik luua pseudojuhuslikus, mis on päris lähedane pärisjuhuslikusele. kui võtta algandmeteks mingeid juhuslikke protsesse (arvutitemperatuur, mingi sagedus jmt), neid omavahel segada ja siis luua algoritmi järgi juhuslik arv. Häkkeri jaoks on see põhimõtteliselt pärisjuhuslikus.

ID - kaart on krüpotgraafiline võti. ID - kaart on väike arvuti, mille sisse on loodud võti. Selline võti peab olema loodud selles samas seadmes ehk ID - kaardi kiibis.  Krüptograafilised võtmeid ei hoita kuskil pilves, vaid need on mingid füüsilised seadmed, mis sisaldavad miniarvutit nt kiipi, kus kõik krüptograafilised tegevused.

Lisaks krüptograafilistele võtmetele, on oluline, millist krüptograafilist programmi kasutatakse. Tarkvara peab olema õigesti programmeeritud.

Kõik see kehtib arvutite kohta, kus ei ole viiruseid. Kui sul on arvutis mingi andmete varastamise viirus, siis hetkel kui asud andmetega tööle ja oled need dekrüpteerinud siis saab kõik mis vaja kätte. 

Krüptosüsteem. On vaja kolme algoritmi, võtme loomiseks, krüpteerimise algoritm ja deküpteerimise algoritm.

Krüpteeritud andmed inglise keeles cyphertext ja krüptimata andmed on plaintext.

Krüptokaup oli veel üheksakümnendate algusel militaarkaup ning selle müügie ja ekspordile kehtisid eriseadused. 

Andmete kustutamine ja taastamine

Selles infoturbe loengu osas sai selgemaks osa IT-meeste võlukunstist. Olin varemgi kuulnud, et delete nupu kasutamine pole maailma lõpp ning haihtunud andmeid on võimalik veel tagasi võluda. Suuremas osas failisüsteemides tähendab faili kustutamine märguannet arvutile, et antud mälu osa on vaba, ning sinna võib midagi uut peale kirjutada. Seni kuni ülekirjutamist pole toimunud on andmed veel saadaval. See ei tähenda, et delete nupu kasutamisse tuleks suhtuda pealiskaudselt ja hooletult. Andmete taastamiseks on vaja spetsiaalset tarkvara ning kogu selle kupatuse leidmine ja kasutama õppimine võtab siisiki pisut aega. Lihtsam on enne nupule vajutamist võtta hetk mõtemiseks. Kui  selle järgi siiski vajadus tekib siis Windows arvuti omankud võivad abi leida: 

• Recuva Free - http://www.piriform.com/recuva
• TestDisk - http://www.cgsecurity.org/wiki/TestDisk

Kindlasti peaks sellele võimalusele, et failide kustutamisel andmed kohe kaduma ei lähe mõtlema, siis kui vahetad arvutit ja oma senise töövahendi edasi järgmisele kasutajale müüd võid annad. Eriti oluline on see siis kui hoiustad oma arvutis tundlikke andmeid. Sel juhul tuleb kasuks, kui oskad faile või kogu arvutis olevaid andmeid turvaliselt kustutada. Siin tuleb appi võtta spetsiaalne tarkvara näiteks  Eraser või BleachBit.

Huvi korral võib lisalugeda Infoturbe loengu materjalidest. Abi saamiseks võib alati pöörduda IT-inimeste poole. Peamine, mis võiks sellest postitusest meelde jääda on see, et enne arvuti edasi andmist korra mõelda, mida arvutis oled hoiustanud ehk peaks selle põhjalikuma kustutamise peale mõtlema. Ma küll isiklikult, ei kujuta ette, mida võiks võõas inimene minu arvutitäie geograafia kontrolltööde ja loodusõpetuse töölehtedega teha? Aga ikkagi ...

Avatari loomine

Avatari loomine võiks olla osa internetiturvalisuse teemast. Sellega oleks hea lõpetada näiteks turvalise paroolide tegemise teemat. Oleme koolis kaks tundi neljandikega rääkinud turvalisest paroolist ning mõistlikust kasutajanimest. Sellepärast mõtlesin, et võiks teema kokku tõmmata endale avatare luues. Väike pildike endast, mis iseloomustab selle kasutajat aga ei reeda liiga palju, oleks hea teema lõpetuseks. Luua oma teine mina (ladina keeles Alter Ego). 

Mis siis ikka asume asja kallale. Toksin aga arvutisse nii eesti keeles kui inglise keeles avataride tegemise kohta erinevaid fraase. Minu otsingute esimene tulemus oli Arvutiturve blogist avataride teemat tutvustav artikkel. 

Foto 1. Minu avatar, tehtud Avachara keskkonnas

Avatare saab luua erinevates keskkondades. Pikem ülevaade on leitav näiteks siinsest artiklist: 

https://www.currentschoolnews.com/articles/free-cartoon-avatar-maker-online/

Lihtne avatari tegemise vahend, mida õpilastega proovida plaanin on Avachara. Selles keskkonnas on lihtne luua meeleolukaid pildikesi, mida saab laadida arvutisse. Näite seal loodud pildikesest lisasin postitusele.

Foto 2. Avachara keskkond

Proovisime esmaspäeval avatare neljandate klassidega ja oli väga meelolukas tund. Tunni sissejuhatuseks rääkisime milline võiks olla profiilpilt, miks võiks mõnel juhul kasutada avatare, millistel juhtudel kasutan päris ära tuntavat fotot. Neljandikega jõudisme valmis ka ühe avatari.

Viiendikega jõudsime pisut rohkem. Rääkisime piltide jagamisest üleüldiselt, mida ja kuidas jagatakse. Kust abi otsida ja mis on mõistlik reageerimisviis. Heaks allikaks, millele toetusin oli Eesti Päevalehes ilmunud artikkel juhtumist, kus 15.aastane noormees pettis 13.aastastelt tüdrukutelt välja alasti pilte. Lühike ülevaade teemast: https://emmedeklubi.ee/koolilaps/15-aastane-koolipoiss-pani-kokku-13-aastaste-eesti-tudrukute-alastipiltide-kogu-9442/

Lisaks lõid õpilased ühe avatari ning tegid kaks profiilpilti. Ühe, mis sobiks ametliku keskkonna näiteks e-päeviku profiilpildiks. Teine pilt tuli teha selline, kus õpilane pole nii kergelt ära tuntav.

Kaasõppija õpimapi retsensioon

Infotehnoloogia koolis viimane postitus õpimappi on tagasiside kaasõppijale. Retsenseerisin Siiri Mugra arengumappi, mis on leitav siit: https://sites.google.com/view/mugras/home

• Kujundus  9p /9st

Siiri arengumapp on ülesehitatud süsteemselt. Teemad ja postitused on lihtsalt leitavad. Teemade eristamiseks on kasutatud kõiki antud keskkonna võimalusi - nimetada lehekülgi jmt.  Kujundus, värvikombinatsioonid, kirjastiil jms on lugejasõbralik. Valgel taustal, suured ja loetavad kirjad ning mõõdukalt kujundatud stiilidega teevad lugemise vaheldusrikkaks aga samas ei tõmba sisult tähelepanu ära.

• Vormistus 7p /9st

Tekstid on keeleliselt ja treminoloogiliselt korrektsed. Pilte väga palju postitustele lisatud pole. Mõnele üksikule postitusele vaid. Kahjuks ei leidnud viiteid piltide päritolule. Postitustes on üks video, mida tegime tunnitööna. Video oli meeleolukas ja andis hästi edasi valitud teemat. 

• Sisu  6p/9st

Retsensiooni kirjutamise hetkel on Siiri mapis olemas kõik tööd peale kaasõppija õpimapi retsensiooni, mille esitamise tähtajani on veel aega (minu mapis seda ka ju pole veel). Ma ei leidnud vistutatud videot, mis iseloomustaks õppija mõtteid ja tundeid kursuse algusest. Samas vistutada mapi omanik oskab, sest õppevideo oli kenasti olemas. Postitustest jäi mul lugemata Notebook ´i ja virtuaalreaalsuse omad, sest minu arvuti miskipärast sealseid linke ei avanud. 

Teemadest on antud üldine ülevaade. osade teemade juures on ära märgitud, mida selle teema käsitlemisel õpiti ning on reflekteeritud õppimist. 

Meile etteantud hindamismaatriksi järgi kogus vaadeldud õpimapp 22 punkti 27 punktist. Õpimapi suur pluss oli see, et kõik on lihtsalt leitav, kujundus toetab lugemist ning keelekasutus on konkreetne, arusaadav ja loogiline. 

Foto: Õpimapi retsenseerimise protsess

Kokkuvõte kursusest infotehnoloogia koolis

Märkamatult on läbi saanud esimene sessioon arvutiõpetaja lisaerialal ning aeg teha kokkuvõte infotehnoloogia koolis kursusest. 

Kursus ärgitas mind mõtlema ühe või teise tehnoloogilise vahendi kasutamise kohta koolis. Suurema osa kursuse käigus tutvustatud vahenditega olen ühel või teisel moel kokku puutunud. Paljusid asju olen oma töös ise kasutanud näiteks õppevideo tegemist. Samuti kasutan küllaltki sageli VOSK põhimõtteid ning m-õppe võimalusi. mingil aja perioodil olen ka liitreaalsust proovinud. Liitreaalsuse kasutamine oleks päris huvitav. Esialgu jääb selle kasutamine tehniliste vidinate puuduse taha, sest meie koolis pole kuigi palju tahvelarvuteid, mida kasutada ja need on üldiselt suhteliselt üle borneeritud. 

Päris uued asjad, mida ma reaalselt kasutanud polnud oli H5P keskkond ning klikkerid. Klikkeritest olen varem lugenud ning kasutanud õppetöös selle veebipõhiseid versioone. Neid veebivariante võiks rohkem kasutada, seadmed ise on üsna kulukad ning piiratud ressursside tingimuses pole see kulutus kuigi mõtekas.  H5P keskkonnas esitluse koostamine võttis nii kaua aega. Seejärel jooksis see süsteem kokku ning selle abil tehtud tund tuli korstnasse kirjutada. Esialgu ei näe ma põhjust seda uuesti proovida. 

Nutitahvliprogramm Octopus

See oli juba päris ammu kui tegin esimesi samme nutitahvli kasutamisel. Programmi nime ei mäeletanud aga see oli lihtne, loogiline ja andis mitmeid eeliseid lihtsalt esitlustarkvara rakendamisel. Sellesse sai lisada interaktiivseid komponente sh ülesandeid, mida õpilased hea meelega tahvlil lahendasid. Valmistada ette ülesannete ja jooniste põhju, mida tunnis edasi joonistada jmt. Siis tuli tore uudis, et on aeg vahepeal hinge tõmmata koolitööst ning pühenduda perelisale. 

Tagasi koolis oli kõik-kõik uus. Uued õpilased, uued ained, uued kollegid, uus klassiruum ja uus arvuti. Ei jälgegi nutitahvlist ja nutitahvli programmist. Tunde ettevalmistades vaatasin vaid kurbusega vanu materjale, mida ma ei saanud kasutada ja isegi mitte avada, et vaadata sealseid ideid. See kogemus on mu muutnud nii ettevaatlikuks, et uue nutitahvli saamisel ei jooksnud ma ummisjalu selle võimalusi kasutama. Minu umbusku toetasid ka paar arglikku katsetust, mis lõppesid sellega, et tahvel jooksis kokku ning mingit tööd sellega teha ei saanud :)

Hetkel on mul tahvel, mille juurde kuulub programm Octopus. Antud programmi kasutamine ei tule nii lihtsalt kui eelmise ning päris mitmel korral on programm kinni jooksnud ning koos sellega on kinni jooksnud ka minu huvi seda kasutada. Lisasin postituse lõppu ka  ekraanipildid minu Octopuse programmi katsetustest. 

Liitreaalsus

Postituse sissejuhtaseks väike ülevaade, mis on liitreaalsus. Liitreaalsus inglis keeles Augmented Reality (AR) või Mixed Reality (MR). Liitreaalsus tähendab olukorda, kus tavareaalsus on segatud -liidetud virtuaalreaalsusega. Kasutades nutiseadmete abi kuvame vaatajale pildi reaalsest keskkonnast kuhu on juurde lisatud mõni digitaalne objekt. Näiteks suunates mõne liitreaalsuse rakenduse abil kaamera öötaevasse näeme öötaevast koos tähtkujudega, kus tähtkujud ilmuvadki ekraanile nende kujuna näiteks veevalaja tähtkujule ilmubki veevalaja kujutis ümber. Leides taevast planeedi kuvatakse ekraanile taevas koos planeedi tegeliku välimusega. Võimalusi liitreaalsuse jaoks on palju. 

Liitreaalsuse eelis tavapärase kujutamisega on see, et saame kujutada asju, mida muidu ei näe, näiteks 3D vaates. Anatoomia õppimisel on päris hea kasutada mõnda liitreaalsuse rakendust, mis kasutab triggerina (trigger on objekt reaalsest elust, mis annab liitreaalsuseprogrammile märku, et nüüd on vaja kuvada digitaalset infot. ) õpiku pilti vm pilti vaadeldavast organist ning kuvab meile tolle organi ruumilisena. Seejuures saavad õpilased seda organit keerata, pöörata. Vaadata eestpoolt, tagantvaates või külje pealt. 

Miks kasutada liitreaalsust mitte virtuaalreaalsust, kus vaataja eemaldatakse täielikult pärismaailmast? Olen täheldanud, et virtuaalreaalsuse seadmete kasutamine paljudele inimestele ei sobi. Need tekitavad pearinglust, peavalu või iiveldust. Samas liitreaalsusega seda probleemi pole nii palju täheldanud, sest digitaalne sisu kuvatakse lisaks tavapärasele maailmale ning see ei mõjuta meie keskkõrva nii palju. 

Lähemalt liit- ja virtuaalreaalsusest saab lugeda Hariduse tehnoloogiakompassist: https://kompass.hitsa.ee/virtuaal-ja-liitreaalsus

Virtuaalreaalsus ja nutistu

Nutistu ehk IoT ehk asjade internett on väga põnev valdkond. Mart Laanemägi Digitargas räägib asjade internetist nii: 

Lihtsalt seletades on asjade internet ehk IoT (The Internet of Things) erinevate seadmete kogum, mis on võrku ühendatud ning mis täidavad seal kindlat ülesannet. Seejuures ei ole vaja otseselt inimese sekkumist, kuna seadmed saavad oma ülesande jaoks olulise info kogumise ja vahetamisega iseseisvalt hakkama. Inimese hooleks jääb vaid kogutud andmete põhjal õigete järelduste tegemine ning seeläbi vastavate otsuste vastuvõtmine. Nii on võimalik olenevalt olukorrast analüüsida protsesside efektiivsust, klientide vajadusi ja palju muud sarnast. https://digitark.ee/mida-asjade-internet-endast-oigupoolest-kujutab/

Kõige olulisem ei ole see, et asi suhtleb internetis ja on iseseisev vaid see,mis andmeid ta kogub ja mida me sellega peale saame hakata. Koolisüsteemis, just klassijuhatajale, on oluline ja abiks kindlasti see kui diabeeti põdeva lapse insuliini pump saadab näiteks hoiatusi vm infot, mis aitab hoida lapse tervist veresuhkurt kontrolli all ning ennetada kokku kukkumisi.

Kuidas õppetöös neid kasutada? Esimese asjana tulevad silme ette mitmesugused energia säästmise, energia tõhususega seotud ülesanded füüsikas, loodusõpetuses. Ilmselt võiks nendega teha ka mingeid ülesandeid, mis on seotud digiturvalisuse teemadega, paroolid jmt.

Nutistust oluliselt köitvam laste jaoks oleks ilmselt virtuaalreaalsuse kasutamine kooli töös. Esialgu tundub, et nende kasutamisega õppetöös on rohkem väljakutseid kui saadavat kasu:

- küllaltki suur on võimalus, et seadmed ei pruugi tööle hakata;

- kõigile õpilastele need ei sobi, tekitavad peavalu, iiveldust jm füüsilisi ebamugavusi;

-Eesti kool sobivat õppevara põhimõtteliselt pole;

-virtuaalreaalsus on nii põnev et võib hõlmata laste kogu tähelepanu ning sisulisele poolele tähelepanu ei jätku; See oleks ilmselt mööduv nähtus kui lapsed harjuvad virtuaalreaalsust kasutama. Esialgu tekitasid tahvelarvutid ja ka tavaline arvutitund lastes nii palju elevust, et õppeefektiivsus oli küsitav. Vastvalt seadmete laiema levikuga koolides ja igapäevaelus, on see nähtus möödunud.  Sisu poolest tundub, et ajalugu ja geograafia oleks esimesed kohad kus virtuaalreaalsust võiks kasutada. Tegelikult oleks huvitav ju ka keeleõppes, kui virtuaalreaalsus viib su päriselt poodi ja sa pead seal päriselt suhtlema. See vist eeldaks lisaks virtuaalreaalsuse prillidele ka miskitsorti kõnerobotit.

Infotehnoloogia koolis - koolikülastused

Koole ja kolleege on alati tore külastada. Koolikülastustel on kaks võimalikku suunda. Sa kas näed midagi, mille poole püüelda või midagi, mille kohta saab öelda äratundmisrõõm. Seekordne koolikülastus Tartus pakkus rohkem ära tundmisrõõmu kui "Vau!" efekti. Teemad ja probleemid, millega Eesti kool rinda pistab on ikkagi samad:

-tehnoloogia vidinaid pole päris piisavalt;

-nende kasutamisel on segavaid faktoreid, mis teevad selle kasutamise piisavalt ebamugavaks. Näiteks trepid, mida mööda mobiilseid seadmeid on keeruline vedada, võrk ei levi kõikjale jmt;

-pole piisavalt teadlikke õpetajaid, kes digitehnoloogiat oma aines kasutaksid ning seetõttu on õpilaste teadmiste tase väga ebaühtlane ning seotud selle juhusega, kes just neid õpilasi õpetama sattub. 

Mulle isiklikult tundub, et õpilaste paremate digiteadmiste ja oskuste seisukohast oleks parim lahendus see, kui koolis poleks õpetajal nii suurt vabadust teha või siis ka  mitte teha. Selles madalamas "digipädevuste basseini" otsas peaksid ikkagi kõik õpetajad regulaarselt  ja sihipäraselt sulistama. See annaks võimaluse pisut vanematele õpilastele õpetada juba järgmisi asju ning informaatika või arvutiõpetuse õpetaja saaks tegeleda õpilastega "digipädevuste basseini" sügavamas osas. Selle soovituse annaks külastatud koolile ja ka paljudele Eesti koolidele sh enda omale. 

Mida võtaks üle enda koolis? See ei ole seotud küll digipädevustega aga mulle meeldisid väga käsitöö klassis nähtud erinevad käsitöö ja meisterdamise projektid, mis olid nii loovad ja loomingulised. Ma võtaks selle osa oma kooli üle. Käsitöö ei pea olema nii klassikaline - kõik koovad ja heegeldavad ühte asja. 

Õppevideo koostamine

Tänases infotehnoloogia tunnis proovisime teha õppevideot. Ülesandeks oli teha video ja seda proovida mobiilis või tahvelarvutis töödelda.  Olen õppevideosid ka varem teinud aga täna sain jälle targemaks ja vilunumaks.

Me kasutasime filmimiseks telefoni ning YouCut rakendust. Tööd alustasime idee valikust. Selle käigus otsustasime ära, mida filmime, kus filmime ja kuidas filmime. Filmimine õnnestus tõrgeteta.

Valminud videoklippe jagasime omavahel GoogleDrive´i keskkonnas. Monteerimine YouCut rakendusega oli lihtne. Rakendus on üles ehitatud loogiliselt. Oleksime soovinud kaadrite sujuvaid üleminekuid, kuid nende lisamise võimalusi antud rakendusest ei leidnud.

Kindlasti proovin seda tundi ka oma õpilastega. Seejuures on oluline neile rõhutada, et:

Eeltöö

Alusta plaanist – mida filmida, kuidas filmida, kus filmida, millises plaanis filmida.

Filmimine 

• Hoia kaamera õiget pidi käes
• Hoia paigal kaamera
• Dialooge filmige alati ühelt poolt
• Liiguta kaamerat aeglaselt
• Vaata, et kõik oleksid kaadris

Mis on m-õpe ja kuidas ma seda oma õppetöös kasutan?

Mis on m-õpe?

Sissejuhatuseks arutlen pisut, mis on m-õpe Piret Luige loengumaterjalide põhjal. M-õpet võib defineerida kui õppimiseviisi, mille korral õppija ei pea viibima kindlas asukohas ja kasutatakse mobiilse tehnoloogia võimalusi. M-õpe võib olla nii informaalne kui ka formaalne, õppija poolt juhitud kui ka õpetaja poolt juhitud. Kuna m-õpe ei eelda klassis viibimist ja nn frontaalset juhtimist, siis isegi õpetaja läbi viidud protsessi korral on antud õppimisprotsessis suur osakaal õppija enda aktiivsusel.

M-õppe idee on mobiilsuses seega selle õppe läbiviimiseks sobivad kõik seadmed, mis on piisavalt kerged, et neid kaasa võtta. Üldjuhul mingil hetkel oleks vaja ka interneti kasutamise võimalust, et tehtud töid edastada, kuid hea tahtmise korral saab ka ilma hakkama.

Kus ja kuidas kasutan m-õpet?

See on huvitav vaadata, et tegelikult kasutan m-õpet küllaltki palju (kui lähtuda definitsioonist, et m-õppe korral töötab õpilane individuaalselt kasutades mobiilseid seadmeid). Julgen väita, et 2/3 meie eelmise aasta 7.klassi loodusõpetuse õppest oli korraldatud mobiilselt. Õppijatele olid kõik ülesanded edastatud e-päeviku vahendusel ning ülesandeid sai enamasti sooritada sama vahendit kasutades - sooritades harjutusülesandeid internetis, pildistades, kirjutades kommentaare vmt. Õppijad võisid piiratud alal valida omale sobiva õppimiskoha (koht oli piiratud ühe koridoriga).

Peamised piirangud taolise õppe kasutamisel tulenesidki õppijate väga erinevast enesejuhtimise oskuse ja motiveerituse tasemest. Sellest tulenevalt oli koha valik õpetajatele lähima koridoriga piiratud, et me märkaksime ja saaksime toetada õpilasi, kelle enesejuhtimisoskused on nõrgad.

Hakkasin sobrama oma mälus ja vanades õppematerjalides, et tuvastada varaseimaid jälgi m-õppe kasutamisest. Päris täpset kuupäeva välja ei kaevanud, kuid oletan, et üks esimesi katsetusi võib jääda umbes kuue aasta tagusesse aega. See oli ilmselt kompostimisega seotud teema 6.klassis, kus tegime rühmatööd õues. Neil olid omad ülesanded õues, lisaks pidid nad otsima infot internetist ja lõpetuseks õue ja infootsimise ülesande peale kokku looma ühe blogipostituse.

Järgmine ülesanne meenub 7.klassi loodusõpetusest: vee olekud teema (härmatumine, aurustumine, kondenseerumine, sulamine, tahkumine). Tuli leida loodusest neid nähtusi, pildistada, luua fotokollaaz koos pildi allkirjadega.

Kõiksugu pildistamise, filmimise, kommentaaride kirjutamise jm mobiilsete ülesannete kasutamise sagedus suurenes hüppeliselt kui meie kool vahetas õpihaldusüsteemi ja hakkas kasutama Stuudiumit. Stuudiumis on mugav lisa, kuhu saab kõik õpilaste tööd koondada ning neile mugavalt ülesandeid lisada.

Õppimise mitmekesistamiseks - mängida, mängida, mängida!

Tänane leid internetist tuletab meelde, et võiks rohkem mängida ja mänge teha. Näiteks populaarsete Trivia mälumängude  nagu näiteks "Eesti", " Maailm", "Euroopa" ainetel võiks teha mängu loodusvööndite kohta. Hea õpetus on leitav järgmisest blogipostitusest:
 https://www.teachstudentsavvy.com/2015/06/diy-classroom-board-game.html
Samasse valdkonda, mängida, mängida ja veelkord mängida kuulub ka järgmine idee. Muuda populaarne mäng "Arva ära, kes" õppemänguks. Asenda naljakad kodumasinad, koletised jm äraarvatav kraam, teemadega, mida on vaja omamdada näiteks Eesti metsade loomad vmt. Kõige lihtsam viis on keeleõppes seda teha nii, et mängis võõrkeeles. Harjutad küsimist ja vastamist. Igaks juhuks võid vaadata ka postitust: https://www.weareteachers.com/board-game-hacks/
Seda mängu võiks mängida ka interaktiivselt, peab vaid mõtlema, mis oleks parimad vahendid selle jaoks.

VOSK - vahendid ja ideed

Uurisime koos Raeliga, mida oleks hea kasutada VOSK tunnis. Tunnis, kus kasutame õpilaste olemasolevaid nutiseadmeid.

1. Väga mitmekesiseid võimalusi  annab kollaažide tegemine. Kollaažide tegemine sobib paljudesse ainetesse ja paljude teemadega. Enim olen seda varianti kasutanud uue osa õppimisel või kinnistava ülesandena. VOSK tunni puhul on  hea kasutada veebipõhiseid ja sisse logimist mittw nõudvaid keskkondi näiteks: Photovisi.  Keskkondi on mitmeid.

2. Teadmiste kontrollimiseks on hea kasutada Socrative keskkonda. Tööde loomine ja kontrollimine on suhteliselt lihtne. Keerulisem on tagasiside andmine kui ei taha suurt hulka pabereid välja printida. Kui oled nõus printima, siis saab igale lapsele põhjaliku tagasiside välja printida.

3.  Rühmatöö läbi katsetatud versioonid on mitmesugused ühistöö vahendid. Näiteks google ühistöö vahendid (nii tekstidokumendid kui ka esitlused) või padlet´i keskkond.

Lisaks võib otsida ideid mõnest artiklist näiteks: https://www.commonsense.org/education/top-picks/best-student-collaboration-tools

Linux

Miks kasutada Linuxit koolis või miks mitte kasutada?

Iseenesest kui oled juba pikemalt kasutanud arvutit ja ei karda seda, siis pole kuigi palju vahet, mis programmiga töötada. Kõik takistavad tegurid on peamiselt seotud tihendiga tooli ja rvutiekraani vahel. Seega kui keegi ütleks, et nüüd pean kasutama linuxit, siis miks ka mitte. Esialgu on kindlasti harjumatu aga ...

Kindlasti on positivine selle programmi juures, tema vabavaralisus, edasi arendatavus ja hind. Tema miinuseks on tema eksklusiivsus, mis tuleneb tema kasutajate vähesusest. Kuna Eesti õpetaja ei hiilga kuigivõrd arvutikasutamise oskustega (arvamus tugineb, minu isiklikule kogemusele) siis on tekitab mingi uue ja vähe levinud platvormi kasutamine kindlasti liiga paljudes tõrget ja arvutikasutamine väheneb. Eesti õpetaja julgeb harva minna klassi ette, kuita teab, et ta pole antud alal ekspert. Kuigi mis puutub arvutitesse siis alates II kooliastmest on igas klassis vähemalt üks õpilane, kes oskab midagi õpetaj arvutialase murega peale hakata.

Arvutimuuseum Tartu Ülikoolis

Arvutimuuseum Tartu ülikoolis vaevleb ruumipuuduses, kuid vaatamata askeetlikele tingimustele pakkus palju ära tundmisrõõmu. Kui muuseum kunagi uued ruumid saab ning igale eksponaadile on juurde kirjutatud, millega on tegemist ning mis ajast see on pärit, siis võiks seda välja panekut ilmsestada ka lõbusad lood ja fotod nende seadmete kasutajatest ja nende kogemustest. muuseumis oli huvitav kuulata just lugusid.

Foto: Arvutimuuseumi edev eksponaat. (K. Jaaksaar)